kaugtöö teine esmaspäev

 Nädal 2 algab

See on teine esmaspäev #püsikodus

Hakkab tekkima mõningane rutiin. 

Kogu koolielu on kolinud kodudesse ja internetti

Reedel ja laupäeval panin oma peas paika järgmise kahe nädala eesmärgid.

Esmane neist on jõuda iga õpilasega kasvõi veidi suhelda, et näha ning kuulda, milline on tema meeleolu ja kas ta saab aru, kuidas oma uue eluviisiga toime tulla. Lapsed on väga erinevas olukorras. Mõni on üksi kodus, ema-isa saabuvad alles hilisõhtul, teised on kogu pere, sh mitme kooliskäiva venna-õega ning kodustöötavate vanematega koos. Mõni on arvutikasutamisel vilunud, teine aga pole igapäevaselt üldse harjunud nutiseadmeid vaatama. 

Koduses elus on suur muudatus see, et me olemegi päriselt kodus, mina kogu aeg ja Lembi töövälisel ajal. Lapsed on oma perede juures, lapselapsi näeme videos. Käin palju üksi rattaga sõitmas ja märkan, et olen hakanud enese ette kõva häälega rääkima. Kauba püüan koju tellida kulleriga, siis jätan kotid kas verandale või isegi õue seisma. Täna oli hommikul lausa -8 kraadi, nii et kõik püsib kenasti värske. Sügavkülmutatud asjad võtan kinnastatud käega kotist ja panen sügavkülma. Alles mõne aja möödudes hakkan muud kaupa lahti pakkima. Puu- ja köögivilja pesen duširuumis kuuma veega üle, jätan nõrguma. Kui on vaja olnud midagi pakiautomaadist või kohalikust poest toomas käia, siis panen taas kätte kindad, mille autosse istudes või rattast haarates ära vahetan. Kodus peseme kogu aeg käsi, seepi kulub ohtrasti, samuti kätekreemi.

Sõpradega suhtlus

on kolinud telefoni, FBsse (millest ise lubasin kogu paastuaja eemal hoida), Meeti. Praeguseks pole veel eriti midagi muutunud, aga eks võib ikka juhtuda, et keegi jääb kaugeks. Lähedasi sõpru see siiski lahutada ei tohiks, nagu oleme aastakümneid Siiriga kaugsuhtluses olnud ja ikka lähedaseks jäänud

Ei tahaks haigestuda, aga veel hullem, kui keegi minu mõtlematuse tõttu haigestuks

Lootus on, et ehk saame jaanipäeval siiski perega kokku, ehk saame minna juunis Setumaale ja eriti Petserisse. Andsin oma passi 11.märtsil viisataotlusega reisibüroosse. Reedel sealt helistati ja muidugi on saatkond kinni ning mu pass seal. Et kui väga vaja, saab selle sealt välja tuua. No ei ole vaja, püsin ikka kodus, passi kohe kindlasti ei vaja veel mitu nädalat

kuues päev

• Eile sain Emakeeleõpetajate seltsi kaudu üleskutse
• https://www.kirmus.ee/et/uudised/kutsume-inimesi-ules-kirja-panema-oma-motteid-ja-tegemisi-seoses-eriolukorraga
  Alustan siis kohe nende teemapüstitustega

• Esmalt siis sellest, kas ja kuidas on igapäevaelu võrreldes varasemaga muutunud. On muidugi muutunud. 
• Neljapäeval oli viimane nö normaalne päev, mil olin kolm koolitundi ärimajas (Konsumi pealsetes ajutistes klassides) ja ühe mõisas. Viimane tõeline tund oli siis 7. klassi eesti keel. Viirusest me ei rääkinud, vist ka mitte sellest võimalusest, et kool kinni pannakse. Rassisime palehigis hariduspõllul: seitsmendikud kirjutasid kontrolltööd ja mina pidasin pistrikuna valvet, et keegi maha ei kirjuta. Nali. Tegelikult ma pole eriline mahakirjutajate märkaja ega karistaja, aga mingi kord peab ju ikka olema ning väike pinge. 
• Kontrolltöö läks hästi.  Nii on nende klassiga pea alati, et kui vahel ka tundub, et paljud nagu ei kuulagi õieti, siis tulemused on ikka üsna head. 
• Ilm oli neljapäeval kevadtalviselt muutlik. Viskas vihma, tuul puhus üsna tugevasti, vahepeal läks taevas ka veidi selgemaks. Sama võib öelda ka edasiste päevade ilma kohta.
• Täna, 19.03 särab taevas märtsipäike, hommikul oli hallakord murul, tegelikult lausa külmakraadid. Võtsid maapinna tahedaks. Õhtupoolik on väga kevadine. Homme algab kalendrikevad.
• Aias õitsevad krookused, lumikellukesed on juba lõpetanud.
• Igapäeva elu  on vägagi erinev eelmisest nädalast. Õpetajana teen esimest korda elus kodus tööd. See sarnaneb mu vahepealsele elukorraldusele, neile päevadele, kui olin müügitoe spetsialistina vahel kodukontoris. Olen kodus, aga kogu aeg on hästi palju tööülesandeid. Õpilased saadavad oma töid päeva jooksul ja kui muidu ei vaata kaugelt kõigi tunnitöid, siis nüüd mitte vaid et loen, annan ka tagasiside. Eile lõpetasin alles enne magamaminekut vastuste saatmise. Kolleegidega kohtusime ekraanide taga ja see koosolek venis eriolukorda arutades poole pikemaks kui muidu iganädalased infominutid on.
• Tähelepanu pööran võrreldes varasemaga rohkem tervisele ja puhtusele, desinfitseerimisvahenditele näiteks. Ma pole just maailma eesrindlikem koristaja, ei, ega tolmurullid enamasti kodus küll lausa ringi ei jaluta, aga koristan tihti siis, kui aega saan. Varem pole ma eriti ka kätedesinfitseerijaid kasutanud. Vähemalt mitte muul ajal ega kohas kui mingi kõhuviiruse lähikonnas levides. Ja siis ka kontorites ja avalikes kohtades, ka koolis. Nüüd on meil suur pumppudel esikus, sealt saab siis piserdada kingataldu ja muud, mis puutus väljas kokku "kahtlaste" pindadega. Muidugi on seda, millele pööran hoopis vähem tähelepanu, kui veel nädal tagasi. Näiteks avalik kultuurielu. Mis seal mõtelda, kuhu pühapäeval minna, kui polegi minna mujale kui loodusse. Tänagi käisin jalgrattaga sõitmas. Muusikud ja näitlejad on sunnitud puhkusel, kohvikud ja muud söögikohad toovad soovijaile toidu koju, kinod on ka vist kinni?
• Suhted lähedaste ja sõpradega? Helistasin kõigile juba nädalavahetusel ja eks ka sel nädalal piirdume kaugkontaktidega. Oleme kodus kahekesi, tütar läks sõbra juurde ja nüüd kahtleb, et kas tullagi koju ja kui, siis kas ta sinna tagasi saab. Mulle vaikne aeg sobib, kirikukalendri järgi on paast. Kurb on see, et paastu lõppedes ilmselt ei lõpe paastuelu, ülestõusmispühad mööduvad nagu praegused kirikuliturgiadki preestreid ning julgeid kooriliikmeid videosilla abilvaadates. Mis pühad need on? Pühad algavad ilmselt siis, kui epideemiaoht lõppenuks tunnistatakse.
• Olin just enne veebruarivaheaga kõvas (para)gripis koos vastiku põskkoopapõletikuga. No kuidagi ei tahaks veel midagi sellist või hullemat läbi elada. Hirm on aga pigem pereliikmete, pisikeste lastelaste, 89-aastase ämma ja ka teiste pärast. Lootus on, et ehk saime Eestis haiguse lokaliseeritud ja see ei muutu liiga laialdaseks. Haiglaid ja arste ei ole ka ju lõputult, kardan ja palvetan nende pärast samuti kui oma lähedaste pärast.