Naljapäeval 1. aprillil oli maa valge. Vaat kus nali tõesti! Jõulude ajal saime väikese Lindaga aiast nii mõndagi suhu pista, näiteks lehtkapsast, peterselli. Nüüd siis selline külm ja karge talvehommik.
Tegelikult oli eilne hommik veel kargem, külmakraadid kukkusid -7 kraadi peale, nii et leidsin ööseks verandale jäetud daaliapotilt pea 2 cm külmunud kihi. Nüüd ei teagi, kas õrn lillejuur selle all jäi ikka ellu. Eks mais-juunis paistab.
Lille elu on tegelikult hingeta, vegetatiivne, nagu öeldakse ka sellise inimese kohta, kes vaid bioloogiliselt elus, aga ei tunne ega mõtle (enam?veel?). Koroonaviirus on mõnegi viinud aga eriti raske kannatuse äärele. Ei taha ju keegi end kujutleda valudes ning õhupuuduses tundide viisi vaevlema. Ega täpselt tea ka, kas ja kui hull see haigus võib olla.
Kuu aja eest mingis viirusnakkuses olles see just väljakannatamatu polnud. Pigem tüütu. Aga äkki põdesingi Covid-19 läbi? Ega vist siiski mitte, kust oleksin siin maakoolis selle saanud, polnud enne haigestumist paar nädalat kusagil kodust üle 10 km kaugusel käinud.
Inimesed hakkavad veidi nagu juba meelerahu minetama, mingi pinge on õhus. Nalja on täna vähe saanud.
Arutasime õpetajate nõupidamisel (videosillal), et mis ja kas ja kuidas on. Mu meelest on suurim kahju suhtlemisoskuste allakäik. Võibolla aga on alanud uus suhtlusajastu? Et hakkamegi nüüd siis nii e distantsilt läbi käima igaühega, kes veidi siseringist kaugemal?
